Aasta 2009

2009 oli jälle üks hea aasta. Kerge tagasivaade kulub marjaks ära, et peagi uude aastasse uue innuga sukelduda.

Töö: Kevadel olid koondamised, töökaaslaste lahkumised, uued tiimikaaslased, uus tiimijuht ja nii edasi. Esialgu paistis kõi olukorrast hoolimata suhteliselt ilusti sujuvat, kuni sügisel kiireks läks. Närvid olid krussis nii mõnelgi, mina kaasa arvatud. Nüüd aastavahetuse paiku paistab eelolev aasta jälle helgem. Eks näis kuidas päriselt läheb. Igatahes tööd on tehtud kõvasti ja otsa pole veel näha. Jätkuvalt tahaks õppida seda, kuidas tööasju mitte nii isiklikult, emotsionaalselt ja hingega võtta.

Kodu: Asi areneb vaikselt. Suuri muutusi ei ole sel aastal olnud, kuid üht-teist on siiski nokitsetud. Uued köögi töötasemed said valmis ning esikusse uus kapp. Magamistoa ilmet on natuke värskendatud. Järgmiseks aastaks on kaks pisikest plaani: esiteks pisike wc ülesvuntsimine (torude värvimine, kapi vahetus jne) ja teiseks vajavad elutoa seinad uut värvi. Või pigem võiks öelda otse, et mina olen vanast tüdinud ja tahan uut. Tegelikult võiks nimekirja lisada ka kolmanda asja, mis on juba ammu olnud mõtetes - suure söögilaua hankimine elutuppa ja köögi nurka töötaemete pikenduse tegemine. Aga midagi ma hetkel lubama ei hakka!

Tervis: Olen sel aastal pääsenud tõbede küüsist (ptüi ptüi), kui pisike külmetusevimm Assooride reisi ajal välja arvata. Treeningu suhtes jõudsin suvel enda jaoks üsna heale tasemele jooksmises-kõndimises, aga sügise tulles läks asi käest ära, vorm kadus ja kõht tuli ette. Eks uuel aastal jälle uue hooga ...

Reisid & üritused: Aasta tipphetk on vaieldamatult Assoorid! See oli mõnus puhkusenädal looduskaunis kohas. Suvepuhkust sai veedetud Eestis ringi sõites, sinna kuuluvad nii tantsu- ja laulupidu, Saaremaa, Lõuna-Eesti kui ka muidugi vihmased ilmad. Soomes väisasime muuhulgas Pori Jazzi ja Turku Tall Ships' Races'i. Käisime külas ka Rootsis ning sealses Kolmårdeni loomaaias. Väiksemaid väljasõite nii töö kui vaba-ajaga seotult jagus veel varemmainitutele lisaks. Hing ihkab ikka uuemaid ja toredamaid kohti näha, aga ei tea millal ma jõuan kõik need läbi käia?
Uuel aastal on plaanitud Norra reis, truu Citroëni lahkel abil. Midagi väiksemat ja spontaanset võiks ka ette võtta, aga seda näitab juba aeg.

Suhted: Kolmikdraama jätkub. Tumedakarvaline noorhärra ei ole kassipreilidele veel piisavalt head muljet avaldanud ning suhetes on kriis. Leebem ja väiksem kriis kui varem, aga ikkagi kisma. Plaanid tuleviku suhtes on täiesti lahtised.

Raha: "Kopkas see on raske saak, särab aga silme ees./Häh, raha, see sulab nagu vaha, hoiukassas hoiad teist või sukasääre sees." Nii laulis Singer Vinger ja tõsi ta on :) Siiski Euribori muutus sel aastal oli laenuvõtjatele positiivne, ent see-eest palgatõusust võis ainult unistada. Hea üldse, et kinga ei saanud!

Mis siis veel. Fotograafia on aasta jooksul üllatavalt südamelähedaseks saanud. Samuti olen teinud mõningaid meeldivaid avastusi kokkamises. Olen ka lausa leidnud aega raamatute lugemiseks. Põhimõtteliselt oleksin rahul sellega, kui järgmisel aastal samasoodu läheks.


Aasta 2009 piltides:

Jaanuar: 7.1.09, jäälatern tagaõuel


Veebruar: 26.2.09, islandi hobune Paradís


Märts: 8.3.09, Seurasaari lähedal merejääl


Aprill: 10.4.09, valgepõsk-lagled Uunisaaril


Mai: 30.5.09, sirelid tähistavad maikuu lõppu, Porvoos


Juuni: 21.6.09, linnujaht Vanhankaupunkilahtil; copyright Aki


Juuli: 4.7.09, tantsupidu


August: 16.8.09, Helsinki Airshow


September: 10.9.09, päikeseloojang Ponta Delgadas, Assooridel


Oktoober: 10.10.09, sügisvärvid Vanhankaupunginlahtil


November: 7.11.09, kodus on hea ja soe


Detsember: 19.12.09, pakane paugub Kuusijärvil



VAHVAT VANA AASTA LÕPPU JA HEAD UUT AASTAT!

Jõuluvana kingikott

Sain jõuludeks nii palju häid ja huvitavaid kingitusi, et hing kripeldab kohe neid esitlema. Mitte nagu väljanäituse mõttes, vaid pigem tahan oma suurt rõõmu ja tänulikkust väljendada :)

Esiteks raamatud. Rõhk oli sel aastal selgelt fotonduses. "Linnut vauhdissa" ehk linnud hoos -nimeline fotoraamat on viimasel ajal üks ilusamatest ja ahhetamapanevatest asjadest, mida ma olen näinud. Soovitan vaadata eelmises lauses olevat linki - seal on ka mõned pildid raamatu lehekülgedelt. Mina ilmselt selliseid pilte kunagi ei suuda teha, ent mul on hea meel, et vähemalt keegi suudab ning et on veel olemas paiku, kus need võimalikuks saavad.
"Loodusfoto lugu ja lumm" on loodusfotograafiat nii loominguliselt kui tehniliselt poolelt tutvustav õpik. Eesti autoritelt - see on alati pluss. Raha läheb niiöelda õigesse kohta. Esialgsel vaatlemisel paistab raamatus olevat mitmeid häid näpunäiteid ohtrate pildinäidistega. Olen vaid paar peatükki jõudnud läbi lugeda ja juba on mu silmaring laienenud. Oleks nüüd vaid neid linde või loomi kuskil, keda pildistada.. Või vähemalt päevavalgust!

Teine kingikategooria oli lauamängud (jah, jälle!). Dominion on kaardimäng, mida on lihtne õppida ning esimese mängu põhjal paistab, et nii mängimise variante kui võitmise võimalusi on üsna palju, seega mäng igavaks ei lähe. Teine mäng, soome oma toodang "Epäillyt" on 1930ndate aastate Helsingis toimuv mäng. Kuna ei ole veel jõudnud seda läbi mängida, siis täpsemat kommentaari on veel keeruline anda.

Sel aastal oli jõuluvana ilmselt Itaaliast, sest ühtekokku skoorisime kinkidena viis veinipudelit. Noh, aastavahetus on lähenemas ja ega see veinide lahendamine muidu ka erilist probleemi ei valmista :) Igati praktilised seega.

Mõned tellimuskingid olid ka, näiteks mul Singer Vingeri Kullafondi cd (aitääh!) ja ühiselt soovitud pann. No see oli tegelikult rohkem Aki soov, aga kuna tema meil enamjaolt liha valmistab ja mina seda heameelega söön, siis üks korralik uus pann kulub meile väga ära.

Muud nipet-näpet oli veel, villaseid sokke ja kindaid (mõlemad kuluvad väga marjaks ära) ning suur küünlalatern. Olen ikka vist hea laps olnud, sest kingid olid väga vahvad! :)

Jõulud Tallinnas

Jõulud ongi peagi möödas ning Tallinna visiit seljataga. Äärmiselt tore oli jälle sõpru ja sugulasi näha. Kohtuda iga päev üle pika aja kellegi tähtsaga ja rahulikult juttu ajada. Süüa kõht täis head-paremat ja siis veel natuke magusat peale. Käia raamatupoodides, kus on pikad riiulid ja lauad täis eestikeelset kirjandust. (Kõrvalmärkusena pean kohe ära ütlema, et hoidsin end seekord tagasi ja suundusin otse "Minu ..." sarja raamatute juurde. Muidu võiksin tundide kaupa suurtes raamatukauplustes ringi jalutada ja teoseid sirvida. Ja need kõik seljas koju tassida.) Samuti on alati hirmus vahva käia toidupoes, kus vastu vaatavad nii tuttavad jogurtid, kohukesed, Rakvere viinerid kui ka Kalevi maiustused. Ikka oma värk!

Tallinnas on kogu aeg midagi uut. Kesklinna tehakse suuri ümberehitisi või täiesti uusi kvartaleid. Nordic hotell Viru vastas, Rotermanni poed, terve Vabaduse väljak ning suur Solarise kaubanduskeskus. Kui Tallinnas paari-kolmekuuliste vahedega käia, siis on pidevalt mingeid üllatusi oodata. Helsingi on selle kõrval nagu valmis. Ülemiste vanake võiks Helsingile kiirelt vee peale tõmmata.

Tallinnas käimine on osaliselt ka väike kultuurišokk. Igale poole saab veerandtunni sees bussi või trammiga. Õdusad kohvikud, uudselt läikivad kaubanduskeskused, lumine vanalinn, sadam - kõik on kiviviske kaugusel. Tuletab mulle elavalt meelde seda, millises getos ma siin Soomes elan. Kesklinna autoga pool tundi (ja parkimiskohta sa ei leia või maksad ennast haigeks) ja ühistranspordiga võib lausa tunnike minna. Sel on ka muidugi omad plussid, ent ausalt öeldes ma olen aasta jooksul ilmselt tihedamini Tallinnas kohvikutes istunud kui Helsingis (kui töölõunad välja arvata). Ja sellest on mul mõnikord hirmus kahju.

Jah, reis on möödas ja ma olen väsinud. Nii palju elamusi vaid paari päeva jooksul, ei jaksagi kohe kõike vastu võtta. Aga kuidagi mõnus on ka, sest mul oli hirmus tore. Käiks tihedaminigi, kui ei oleks seda piinarikast loomavagunis loksumist, mida ka laevareisiks kutsutakse. Mõttetu terminalides passimine ja masside seas trügimine. Ja koguaeg pead kuulama kõrvallaua Jukka-Pekka või Andrese tobedaid jutte või veel hullem - vaatama terve viinapudeli tühjaks kummutanud elumehe roomamist mööda laevatekki. Reisimise eksootika.

Lõpetuseks aitäh kõigile, kes meid võõrustasid või muidu seltsi pakkusid! Eks varsti jälle näeme :)

Talvised vaated

Laupäeva hommikul ma ärkasin poole üheksa paiku, komberdasin uimaselt poolkinniste silmadega vetsu ja seejärel piilusin elutoa kardina vahelt õue. Kohe tuli elu sisse! Õues oli valgust - sellist asja ma polnud nädalate kaupa näinud. Kui ainult, siis tööl kontoriaknast nukralt välja vaadates. Ent nüüd oli õues kuhjaga lund ning kauguses õhetas taevas roosakalt päikesetõusu märgiks. Mitte ühte pilve ei olnud mitte kuskil.

Silkasin tagasi magamistuppa ja togisin Aki üles: "Äratus! Kiirelt õue pildistama. Kui kohe lähme, jõuame päikesetõusuks välja!" Peale tassi kohvi oli ka Aki reibas ja minekuks valmis. Riietusime kubujussideks ja suundusime esmalt Vuosaari linnaossa mere äärde. Teel nägime imelisi valgeid maastikke; puid, mille igal oksal oli kuhjake lund. Inimesi ei olnud eriti veel liikvel, vaid mõni üksik koerapissitaja.

Mererannas oli tuuline ja puud ei olnud ühti nii valged kui sisemaal. Lund siiski piisas ning taevas roosatas. Ühe kuivanud puu ladvas toksis innukalt rähn. Päikese esimesed kiired jõudsid Vuosaare kortermajadeni ning värvisid need kahvaturoosaks.







Merel hakkas moodustuma jääd.



Soovisin siiski veel tõeliselt valget talvemaastikku pildistada ning selleks pidime merest pisut kaugemale sõitma. Vantaal asuv Kuusijärvi on nii suvel kui talvel populaarne vaba aja veetmise koht. Suvel võetakse seal päikest, tehakse metsakõndi või -jooksu ning ujutakse järves. Talvel muidugi on popp suusatamine ning uskuge või mitte, samuti järves ujumine. Sel ajal kui meie seal olime, silkas jääkülma järvevette vähemalt viis inimest. Minul olid jalas suusapüksid, karvasaapad, kahed sokid (teised villased), seljas mitu särki, villane kampsun ning suusajope ja peas mütsile lisaks kapuuts. Ja mul oli nii külm, et sõrmed, varbad ja nina hakkasid otsast ära kukkauma. Ja teised muudkui ujuvad ...

Pakane näpistas Kuusijärvel tõesti, midagi -15 kanti oli teist. Märgatavalt külmem kui mere ääres. Aga kui juba kohale tuldud, siis oli vaja teha tiir ümber järve ning jäädvustada mälukaardile lumised maastikud.

Järvel oli huvitavad jää ja lume mänge.









Ja maastikud - need olid muidugi lumised. Pildistamine toimus nii, et võtete vahepeal pidin tegema natuke sörki, et külm ära ei võtaks. Siis jälle mingi huvitava vaate juures paar klõpsu ja jälle hooga edasi. Fotoka lcd-ekraan hakkas samuti hanguma. Aga ilus oli!

Ho-ho-ho!

Ma olen täiega väsinud. Tassisin täna kahemeetriseid kuuski ja jõulumeelt inimestele kodudesse.

Kõik sai alguse sellest, et meil keegi tarkpea tuli heale ideele. Mida klientidele kingiks viia - no muidugi kuuski, kojutoimetusega! Iga tellitud kuuse pealt läks lisaks tsipa raha heategevusse. Aga vaat see transportimine, see tuli meil ise muidugi ära teha.

Asi käis nii, et oli kaks kindlaksmääratud päeva, 80 aadressi, 5 pakiautot ja igas autos vajalik hulk kuuski. Üks kolleeg tegi autodele sõiduplaani (siinkohal pean mainima, et mul oli USKUMATULT hea marsruut) ja sättis paika kogu logistika. Inimestes tulevad erilistes situatsioonides esile nende ootamatud tugevad küljed, ütleme nii.

Novot, aga täna siis olin mina koos ühe vabatahtliku abilise ja tema kahe päkapikuga ringi tiirutamas. Meil oli seitse aadressi ja esimesest viimaseni sõitsime tunniga. Mõnevõrra aega läks muidugi kesklinna ummikutest väljamurdmiseks + tagasisõit, nii et kokku veetsime ratastel üle kahe tunni. Tema sõitis, mina toksisin navigaatorisse järgmiseid aadresse. Kohale saabudes võtsin kuuse selga; teine päkapikkudest abistas mind kuusega ja teine kandis jõulukaarte. Niimoodi me lumesajus ja pakases müttasime. Osaliselt on kahju sellest, et vaid üks seitsmest kuuse vastuvõtjast oli kodus - ei saanud näha naeratusi ja kuulda tänusõnu :D Teistele jätsime kuuse ukse kõrvale, loodetavasti ei panda neid pihta.

Minu päeva hea tegu on nüüd tehtud! :)

Jõulumuffinsid

Vat sellised jõulukingid saavad homme mu tiimikaaslased. Piparkoogimuffinid. Ei ole küll eriti puhvis nagu üks korralik muffin peaks olema, aga see-eest ülihead.





Retsept huvilistele (hs.fi lehelt):

- 75 g võid
- 1,5 spl piparkoogimaitseainet
- 3 dl nisujahu
- 0,5 dl suhkrut
- 1 spl vaniljesuhkrut
- 1,5 tl söögisoodat
- 200 g creme fraiche
- 1 dl tumedat siirupit
- 0,5 dl vahukoort (rõõsk koor)

Kaunistuseks tuhksuhkruglasuur & nonparellid. Ma läksin lihtsamat teed ja kaunistasin tavalise tuubist pigistatava glasuuriga.

Ahi 225 kraadini soojenema. Sulata või ja lisa hulka piparkoogimaitseaine. Lase jahtuda.
Sega kokku kuivained.
Sega teises kausis kokku creme fraiche, siirup, vahukoor ja võisegu. Raputa läbi sõela sekka kuivained ja sega korralikult.

Aseta muffinsivormid ahjuplaadile ja jaota tainas vormidesse. Jäta tiba paisumisruumi. Plaat ahju keskossa ja 12-15 minutit kuumutust. Valmis on muffinsid siis, kui on ilusasti pruunid ja tikuga proovides küpsed. Kaunista jahtunult. Näm-näm!


P.S. Note to self: pean ikka edaspidi mingi mõistlikuma koha pildistamiseks leidma. Ääretult halb valgus ja kirsipunane köögilaud teevad piltidest värviskaalalt väga eriskummalised. Tegin umbes 20 pilti erinevate kaamera asetustega, aga erilist tolku sel polnud.

Jõuluaskeldused

Blogi on veidikeseks tagaplaanile jäänud. Ei ole jaksanud kirjutada ja eks siis targem ongi pausi pidada. Sügisel oli mul jällegi selline hoog peal, et tuli vaat et iga päev üks postitus. Ausalt öeldes see suur pimedus häirib. Ei ole pildistamas käinud ega üldse kuskil. Aga nüüd laupäeval tegime selles suhtes erandi ning väisasime kesklinnas Tooma laata.

See käsitööliste laat kerkib igal aastal detsembris Esplanadi parki. Kümned ja kümned punased müügiputkad on rivis ja nende vahel saalib sadu inimesi. Müüakse nii kudumeid, küünlaid, sepatööd kui ka toidupoolist - keediseid, mahlu, mett, lõhekala, lihakonserve ja kõike muud head-paremat.



Tegime laadale tiiru peale. Ühel poolel oli toidusektsioon. Vorstid kärssasid pannil, teisalt sai glögi ja piparkooke. Mulle tõid aga vee keelele neulamuikkud, pisikesed kalad mis suurel pannil praadisid. Küsisin esialgu ettevaatlikult Akilt, et kas need süüa ka kõlbavad. Kui vastuseks tuli "ilgelt head!", kaalusin asja edasi. Uurisin veel, et kas kaladel on tõesti kõik luud ja silmad veel küljes. Pidavat olema jah. Aga ikkagi, võis praetud neulamuikkud lõhnasid ikka paganama hästi. Pääsu ei olnud, võtsime kahe peale sellise karbikese kalu. Rääbis on see eesti keeles, lõhe sugulane. Ja see konkreetne rääbis on Kitkajärvelt, selline väiksemat sorti siis nimelt.



Ja kuidas siis maitsesid? Tõesti väga hea oli! Peal oli korralik törts küüslaugukastet ja kalad lausa sulasid suus. Tõeline maiusroog!
Peale maitsvat laadarooga trehvasime veel Sinebrychoffi hobuseid. Esindusülesandeid täitvad taani tööhobused olid võimsad.



Kuid mulle oli juba külm naha vahele pugenud - sõrmed ja varbad jääs, nii et suundusime kohvikusse üles soojenema kuuma tee-kohvi abil. Seejärel sooritasime postkaardiostud. Kuigi laupäeval oli kesklinnas inimesi nagu murdu, jäi mulle päevast äärmiselt meeldiv tunne. Tuli selline jõulumeeleolu. Vaikselt võibki hakata aasta otsi kokku tõmbama ja pühasid ootama. Elutoas on meil näiteks juba kuusk ehtes ning jõulukaardid said ka kõik täna posti lükatud.

Aga see ei ole veel kõik - päeval sooritasin mitmed jõulukingiostud. Teist sama palju on küll veel ees. Samuti ootab ees veel piparkoogimaja ehitamine. Täna jäi see ära, sest pood oli taignast tühjaks ostetud ...
Ilusat kolmandat adventi ja luutsipäeva!

Täna Soome pidutseb

Soome iseseisvuspäevale eelneb üks tore päev - tulumaksu tagastamise päev. Kõik ei ole ehk sama meelt, sest mitmed peavad riigile makse juurde maksma - aga ma kannan alati hoolt selle eest, et mu tulumaksuprotsent oleks tsipa vajalikust kõrgem. See tähendab mõnusat boonust otse arvele detsembri alguses.

Novot aga eile ma käisingi oma boonuseid vähendamas :D Ostsin kaks uut lauamängu - neid ju ongi veel nii vähe. Esimene on Pandemia, kus ei võistelda mitte mängijate vahel, vaid üritetakse teha koostööd ja võita mängu. Teema on väga ajakohane - mööda maailma levib neli erinevat haigust ja neile peab ravimid leiutama. Samal ajal taudid levivad aga edasi ... Väga põnev ja kaasakiskuv igatahes. Kahekesi mängides tuli paar eriti kiiret hävingut ja paar huvitavat võitu. Mitmekesi mängides olevat veel raskem võita, eks see jääb nähtavaks.

Teine mäng on Euroopa-teemaline viktoriin. Päris keerulised küsimused muide! Aga igal juhul hea lisa meie lauamängukollektsiooni.

Täna oleme veetnud Soome iseseisvuspäeva hea toidu, veini ja televisiooniülekannete seltsis. Ahjulõhe keedetud kartulite ja seene-porru kastmega oli pearoaks ning magustoiduks äärmiselt maitsev (kes ikka koera saba tõstab eks..) vaarika-jogurtitiramisu.



Meil on viimase kuu aja jooksul saanud kombeks teha iga nädalavahetus miskit vähe erilisemat rooga, mille valmistamiseks võib tavapärasest rohkem aega kuluda. Retseptid otsustame kordamööda ning lõunasöök on vähemalt kahekäiguline. See on väga meeldiv kontrast argipäevadele, mil me kodus süüa üldse ei tee. Võileivaliin teisisõnu.

Televiisorist on täna tulnud kaks paraadi - sõjaväe ning pingviinide, ühed head mõlemad. Kleidid on olnud suhteliselt vaoshoitud ja stiilsed - ehk siis väga igav on olnud kritiseerimise poolelt :) Eesti presidendi vastuvõtust erineb siinne muuhulgas nii, et kätlejate nimesid ei teatata. Kõik lihtsalt tulevad järjest. Ju siis on ka käteldavaid rohkem. Teised pidutsevad, mina lähen peagi magama ja homme jälle tööle, juhhei!

Nii ta möödus, järjekordne nädalake

Sel nädalal olen:

- istunud pool päeva planeerimiskoosolekul ja olnud seal kõikide asjade suhtes negatiivselt meelestatud
- saanud järgmisel päeval kutse esimehe jutule, et kas mul on miskit lahti, et nii halvas tujus olen
- rääkinud esimehele ausalt ära, et mis asjad mind häirivad (see tuleb veel mingil hetkel mulle endale kraesse, ma kahtlustan)
- käinud füsioteraapias, kus mulle muuhulgas sirgelt istumist õpetati (see ei ole nii lihtne kui arvata võiks..)
- võitnud Akit 2-1 sulgpallis (seda juhtub nii harva, et peab juhust ära kasutama ja end kiitma)
- söönud jõululõunal kõrvitsasuppi, parmesani-risottot ja lõhekala ... ja tinistanud veini ja shampust keset tööpäeva. Pärast seda muide töö sujus nagu lepase reega.
- avanud läheneva detsembri auks glögipudeli
- kirunud märga ja halli ilma
- veetnud ühe meeldiva hommikupooliku toredate klientide seltsis ja tundnud, et minu tööst on tõepoolest kellelegi vahel ka kasu
- mõelnud, et mispärast ma teen just seda tööd ja "kelleks ma tahan suurena saada"
- söönud hullult mandariine ja mõelnud välja jõulukinke
- Kuulanud The Baseballsi ja svinginud (vähemalt mõttes) kaasa


Lõpetuseks pilt, mil ei ole muu jutuga mingit erilist sidet:


Vapper hiirte hirm

Päikeseline hommik

Hommikul ärkasime varakult ja otsustasime ilusa ilma puhul lähiümbrusse jalutama minna. Mitmed päevad oli vihma kallanud ja suur hall kogu linna sisse mähkinud. Nüüd viimaks näitas ka päike end ning ilm oli mõnusalt karge. Kaasa sai võetud ka kaamerad, kuidas siis muidu.

Võtsime suuna suviste jooksuradade suunas. Huvitav, et seal pole enam ammu käinud.. Teerada viib meie maja kõrval asuvast metsatukast läbi, üle kiirtee ning siis taas metsa vahele. Peale seda tuleb veelkord ületada suur autotee. Peale seda keerleb jooksurada põldude ja metsa vahel.

Hommikul oli maas härmatis ning kohati nägi see üpris ebareaalne välja. Raagus puudel punetasid kobarates pihlakamarjad.





Põikasime metsa vahel kõrvalteele, soisema maastiku poole. Suvel on lagendiku keskel suur tiik ning selle ümber soostunud maa. Täna oli aga ainult pisike jäätunud lomp ning imelik kõnnumaa. Valgeks jäätunud kõrte vahelt tõusid maast mustad ja punakad käänulised madalad oksad.



Peagi viis tee meid keset põlde. Vili oli niidetud ja ära veetud, teravad kõrred nägid hommikupäikeses kuldsed välja. Osaliselt oli maa ka põldudel jääs.







Ühel hetkel kuulsime prääksumist ja ennäe, haned olid parves lendamas. Minuarust on nüüd tõesti viimane aeg lõunasse lennata. Kui vaid isegi saaks..



Tagasi tulles klõpsasin ühe pildi veel autoteest, natuke vastu valgust. Inimesed juba hommikul vuhistasid kuhugi minna või tulla.



Kahetunnine jalutuskäik hakkas lõpule jõudma. Jalad olidki juba kergelt külmunud. Ent õues hakkas just päike oma võimu näitama ja maad üles sulatama. Õiges valguses võis näha, et selle toimel aurasid nii maa kui ka lambipostid.

Operatsioon Magamistuba: tehtud!

Lõpuks ometi saab jätku mu augusti keskel välja käidud projekt - magamistoa sisustuse värskendamine. Vahepeal on olnud sellest teemast kõrvalepõikeid, näiteks esikukapi hankimine ja katkise pesumasina väljavahetamine, aga nüüd on põhjust teema juurde tagasi pöörduda!

Esiteks sai kõrvaldatud pisivead nagu näiteks irvitavad kapiuksed. Kruvisin ise muide uued kinnitused kinni. Suurim muutus on uued öökapid. Need on sellised, mida saab vajadusel voodi päise sisse lükata. Huvitav omadus muidugi, aga tõenäoliselt ma seda kunagi ei kasuta.

Üleüldine koristamine, uued kardinad ja mõned muud pisividinad (lamp, paar korvikest ja voodipesu) ning magamistoal ongi värskem ilme. Vanu pilte ma siia kellegi masendamiseks enam toppima ei hakka, kes tahab, võib neid esimese lause lingist uurida. Siin aga uued vaated.

Ärge laske end viltusest pildist häirida, ma juba ajasin selle sirgu. Sellised siis on öökapid:


Ja teises suunas poseerib meile Laku:


Kardinad:


Ja siis veel üks Aki pildistatud ja kokku pandud panoraam:


Kokkuvõtvalt võib öelda, et magamistoa tõelised omanikud on uuendustega rahul:

Nädala kulg

Täna käisin ühel raamatuesitlusel. Lausa kutsuti ja puha.
Tegelikult üks mu endine töökaaslane on teinud perefirma - raamatukirjastuse ning täna esitleti nende värskeimat publikatsiooni. Tegemist oli Poliitika-Soome-sõnaraamatuga.
Mida te arvate näiteks Paavo Väyryse lausest "Ma ei ole poolt ega vastu, pigem vastupidi." Või sama inimese teises situatsioonis lausutud vastusest: "Ei, ma ei ole nii öelnud ja kui olengi, siis ei ole seda nii mõelnud." Päris kasutuskõlblikud laused näiteks firma koosolekutele.

Neljapäev saab sel nädalal olema üks hukkaläinud päev seetõttu, et ma ei veeda seda mitte kontoris tööd vehkides, vaid Lahtis päevasel koosolekul. Noh see kuulub ka töö alla, aga sisuliselt on ikkagi ajahukk. Asja juurde käib ka õhtune ajaveetmine koostööpartneritega ning tagasi kontorisse saabumegi alles reedel. Seega homme tuleb teha mingi eriline pingutus ja kõik kiired asjad valmis vehkida. Juhhei!

Magamistoa projektist on mul ka häid uudiseid, see on nimelt valmis. Asi on siiski nii, et ma pean veel mõningaid pilte klõpsima ja alles siis saan enne ja pärast -võrdlust teostada.

Ja muide, meil on nüüd õues männile jõululambikesed külge riputatud ning põlema süüdatud. Kodus on mandariine ja piparkooke. Tegelt viimaseid enam ammu ei ole, aga ma pidin kirjanduliku eesmärgi nimel ikkagi natuke liialdama. Novot aga jõul hakkab lähenema!

"Minu Soome" lainetel

Aeg on jälle mõtiskleda Soome ja soomlaste üle. Juba varem olen maininud, et mulle see teemaalgatus on pisut raske. Mulle tundub, et ma olen siin juba nii kaua olnud, et on keeruline märgata erinevusi eestlaste ja soomlaste vahel. Teisalt ka üldistamine mulle üldse ei meeldi, iga rahva seas on ikkagi inimesi laias skaalas. Aga õnneks on mul abiks Kaja Saksakulm Tampere raamat "Minu Soome", kust mõttelõngale ainet leian.

Kaja räägib raamatus keelest ja identiteedist. Ja ma olen temaga nii mitmes kohas nõus. Soomlased peavad oma keelest väga lugu. Ja neile nagu ka eestlastele on tähtis, et võõramaalased ja "maahanmuuttajat" keelt oskaksid. Näiteks meil tööl on kirjutamata reegel, et kõik meie tooted - on need siis kas klientidele või firmasiseseks kasutamiseks mõeldud - on soomekeelsed. Kuigi vahel oleks mõned inglisekeelsed väljendid (nagu näiteks insight, effect või midagi taolist) hoopis paremini asja kirjeldavad. Aga see on minuarust isegi tore. Et inimesed üritavad keelt hoida.

Teisest küljest mind vahel üllatab soomlaste kirjakeeleoskus või kohati selle puudumine. Just liitsõnad käivad suurel osal inimestest üle mõistuse. Vahel kirjutakse täiesti igapäevaseid liitsõnu lahku. Reegel kokku- ja lahkukirjutamise suhtes on minu arusaamist mööda enam-vähem sama mis eesti keeleski. Stiilis et kinke kaart ja liit sõna kirjutatakse ikka kokku, aga see ei ole kõigile nii iseenesestmõistetav.

Soomlased muide peavad koolis rootsi keelt õppima. Ja paljudel on sellepärast närv must. Et miks ikka "pakkoruotsi" ehk sundrootsi olemas peab olema. Soomerootslastesse suhtutakse ka sellise kerge ärapanemistundega. Üldiselt on soomerootslased kõrgetel kohtadel, hea hariduse ja sissetulekuga ning seetõttu ikka kadeduseuss närib soomlase hinge. Bättre folk ehk parem rahvas, nagu soomerootslasi naljaga pooleks kutsutakse. Samas on nad ikkagi täiesti integreerunud soomlaste sekka, keelt räägivad perfektselt ja Soomet peavad oma kodumaaks. Aga huvitav on jälgida seda pidevat närimist: mul on mõlemal töökohal olnud soomerootslastest kolleege ja see ei jäänud mulle mingil juhul ebaselgeks, sest pidevalt visati nende kulul nalja.

Noh aga ma ise? Keel oli ausalt öeldes juba siia tulles nii suus, et ajasin end elanikuks registreerides politseiametniku segadusse. Olime jaoskonnas koos Akiga, mul oli ikkagi igaks juhuks julgestus kaasas eks, aga ma marssisin ise leti juurde ja teatasin, et oleks tarvis elanikuks registreeruda. Selle peale ametnik küsis, et kas tema või ja näitas Aki poole...
Päris mitmes kohas on öeldud, et räägin keelt nagu kohalik. Tegelikult olen sellest ikkagi veel kaugel - ja tõenäoliselt saab see alati nii olema - sest igasugu murde- ja muid haruldasemaid sõnu ma üldse ei tea. Aga vahel ma korrigeerin soomlaste õigekirja. Mulle tundub, et seda nad võtavad pisut isiklikult, kuigi nad seda välja ei näita. Noh aga eks ma ka võtaks, kui keegi soomlane hakkaks mu emakeelt parandama :)

Aga vot jah eesti keeles on aktsent juurde tulnud. Ja äkiline keelevahetus käib üle jõu. Nii et enne kui ma eesti keeles rääkima hakkan, peaksin ma meelsasti midagi eestikeelset lugema või kasvõi eesti keeles mõtlema. Ja kuna keel käib identiteediga käsikäes, siis ma ei teagi enam, kas olengi täisvereline eestlane. Või noh, vere poolest jah, aga mõttemaailmalt ja vaatenurgalt. Sama mõtiskleb "Minu Soome" autor. Eks ta ole, nii juhtub kõikide välismaal elavatega. Enam ei kuulu ei eestlaste ega ka mitte soomlaste hulka. Nagu Sting laulab: I'm a legal alien.

Rahulolematus

Tegin uue banneri. Tuli kehv. Tegin natuke ümber. Ikka tuli jama. Loobusin ja panin vana tagasi :/

Oleks vaja uut talvist pildimaterjali banneri jaoks, aga inspiratsiooni pole. Ei viitsi fotokaga välja ronida, seal on pime ja külm ja märg. Nagu oleks peale Assooride reisi pildistamiskvoot täis tulnud. Eriti reisipiltide sorteerimine ja blogisse üles riputamine pigistas mahlad välja - kuigi teisalt seda oli hirmus tore teha. Aga ju siis head asja võib ka liiga palju olla.

Tööl on ka jälle paanikaperiood. Eelmine nädal oli suht lebo ja sai kergemalt hingata, aga see oli lihtsalt petlik. Vaikus enne tormi. Nüüd mu lähim kolleeg (st tööülesannetelt) on juba teist nädalat haige (ei ole seagripp, vaid miski muu tüütu külmetus) ja kolm korda võite arvata, kes töösse upub. Teine kolleeg juba eelmisel nädalal tõstatas esile teema, et need töötajad, kes haiged pole olnud, võiksid saada preemiaks nädala puhkust. Ma ei ütle, et nüüd haige oleks tore olla, aga no ajud sellal ikkagi puhkavad sellest töökammist!
Mur!


see more Lolcats and funny pictures

Talvised jutud

Eelmises postituses figureerinud jänes on ilmselt hakanud mingisuguseks püsielanikuks. Pühapäeval istus ta kogu päeva õues lumehanges ja alles hämara saabudes läks liikvele - põõsaid närima. Täna ta käis esmalt keset õue taimevõrseid järamas ja seejärel võttis magamisasendi aia äärde. Hea end turvalises kohas välja puhata ja vastutasuks pabulaid jätta.

Päeva jooksul on siin meie kandis kenasti lund sadanud, teed on valged ja puud-põõsad lumekatte all. Helsingi kesklinnas oli ainult märg ja sopp, meri ikkagi lähemal. Igatahes mul on tulnud tungiv soov jõulutulesid välja riputada. Seni olen ennast jõudnud veel tagasi hoida, aga nädalavahetusel läheb lahti, olgu mis on. Kusjuures ma ei ole naabritest mitte esimene! Glögi- ning piparkoogihooaja olen ma see-eest juba eelmisel nädalal avatuks kuulutanud :P

Ilusat talveaega!

Kokkupuuteid metsaelanikega

Teinekord pole vaja metsa minnagi, loodus tuleb ise õuele:





"Halljänes on aktiivseim õhtuhämaras, öösel ja hommikuhämaras. Päeval ta magab vaikselt taimestiku varjus põlluäärel või metsatukas."

Noh, õunapuud on ju ka taimestik ja mets on üsna lähedal..