kolmapäev, 29. aprill 2009

Loodus tungib tuppa, vol 2: seekord mitte sipelgad

Appi!

Meie panipaigas on lind! Mingi rästas on riiulile pesa teinud ja istub seal täiesti vaikselt ja liikumata. Mina kolistasin hommikul panipaigas edasi-tagasi, tõstsin jõululaterna maja eest sisse (jah, alles nüüd.. ja jõululambikesed korjasin ka kokku) teisele riiulile ja möödusin linnust ainult mõnekümne sentimeetri kauguselt.

Müttasin vahepeal õues ringi, pühkisin ja pesin terrassilaudu. Siis läksin jälle panipaika oksakääre otsima, et eelmise aasta kuivanud lillerisud ära koristada. Oi kurat, kuidas ma ehmatasin! Riiulilt vaatab vast midagi karvast ... esialgu mõtlesin, et mingi hiir või taoline (peast käis läbi ka suur karvane tarantel.. ma ei tea miks) ja kargasin instinktiivselt väikse karjatusega kaugemale. Samal ajal jõudis ajudesse kohale ka see, et tegemist oli linnuga. Tõmbasin hinge ja piilusin uuesti panipaika - rästas oli sinna päris korraliku pesa ehitanud ja istus mind silmanurgast piieldes. Nojah, täna enam oksakääre ei otsi.

Ma ei tea, mis nüüd siis edasi teha. Pesa sinna ka ei saa jätta, kuna panipaik on peale talve tihedas kasutuses. Linnu eemalepeletamine tundub jällegi nii julm. Võime ju üritada pesa kuhugi põõsasse tõsta, aga tõenäoliselt lind vist hülgaks selle?

Ma tean küll, miks see nii läks. Kui mingi aeg tagasi metsviinapuuvääte tagasi lõikasin, siis leidus tihedate kuivanud väätide vahelt linnupesa, mille pidin ära viskama. See on universumi tagasilöök! No tegelt ma juba guugeldasin ja rästad pidid iga suvi uued pesad ehitama ning mõned rästaliigid isegi suve jooksul 2-3 korda munema.

Kogemusi, soovitusi, ideid?

teisipäev, 28. aprill 2009

Otepää

Niisiis, nädalavahetusest. Saabusime tagasi koju pühapäeval poole öö ajal, ma ei saa aru, mis ebaõnn meil alati nende autodekkidega on. Nii minnes kui tulles juhiti meid kõige kõrgemale dekile, seega saime alles viimaste seas maha, umbes pool tundi peale laeva saabumist.

Nädalavahetus oli väga kevadine või ehk peaks pigem kasutama väljendit suvine. Praegugi veel nina punetab peas. Kevad oli ilmselgelt kohale jõudnud - muru rohetas, pungad avanesid ja toonekured klõbistasid pesadel nokkasid.
Nagu varasemas postituses mainisin, veetsime laupäeva õhtu ja pühapäeva Otepääl Villa Ottilias. Koht oli väga mõnus, selline õdus kodumajutus. Omanikega ausalt öeldes tutvusin blogi kaudu, nii et oli tore ka neid päriselt näha.

Pühapäeval startisime peale hästi väljapuhatud ööd varakult loodus- ja pildistamisretkele. Meist kumbki polnud varem talvepealinnas käinud, nii et suundusime pererahva soovitusel Pühajärvele. Ümber järve kulges matkarada, mis sai alguse Pühajärve mõisapargist. Seal oli ikka täielik idüll - päike paistis, ühtegi inimest seal peale meie ei liikunud, ainult linnud sädistasid.









Ma polnud kunagi varem Otepääl käinud, seega oli nädalavahetus ka mulle põnev tutvumisretk. Eestimaa loodus on lihtsalt nii ilus ja neid kauneid kohti mahub väiksesse riiki mitmeid. Ja on üks asi, mida väärtustan üle kõige - see on Eestimaa suvi, millest nädalavahetusel juba natuke aimdust saime. Olen näinud ka Soomes looduskauneid kohti ja siinsed kaljud ja järved on muidugi võimsad, aga see pole ikkagi päris see. Ma loodan, et ka teised mõistavad seda meie looduse rikkust ja mitmekülgsust ning oskavad sellest lugu pidada.
Nüüd hakkasin nostalgitsema, aga lähme siis tagasi pühapäevase retke juurde. Üsna raja alguses kulges tee läbi soise ala, kus konnade krooksumist võisime nautida. No päriselt, neid konnasid oli seal mingi sada. Vesi mulksus kui nad seal ringi sebisid ja kvaaksusid.



Loodusrada jätkus läbi metsa järve kallastel. Ma pean ikkagi veelkord mainima, et kevad oli Otepääl täies hoos ning metsaalune täis õitsevaid lilli, enamjaolt sinililli ja ülaseid. Taimedest leidus veel kopsurohi, kuigi seda ma kohapeal ära ei tundnud, vaid lappasin kodus juba varemgi mainitud "Eesti eluslooduse" raamatut. Paaris kohas oli ka näsiniini, sama raamatu kohaselt Eesti looduse mürgisemat taime. Selle erkroosad õied olid muidugi väga silmapaistvad ja mina tormasin neid kohe pildistama ("Ohoo, huvitav, mis taim see selline võiks olla?!")




See ongi kopsurohi.


Ja see kurikuulus näsiniin!

Loomadest-lindudest kohtusime mitmel korral rähnide, partide, kosklate ja konnadega. Koprast nägime mitmeid jälgi, st hulgaliselt näritud puid. Ühe heinamaa serval mugis metskits päise päeva ajal heina. Selles mõttes oli igatahes suhteliselt rikkalik reis. Pildistamise mõttes oli natuke ebaõnn, mitmed pildid, millest lootsin head tulemust, jäid tegelikkuses hoopis nõrgemateks. Ent siin siiski mõned suhteliselt kõlbulikud võtted selle blogi jaoks :)


Kevadised konnad aka tüüpiline konnapilt


Järvemaastik


Kaitsevärvides metskits


Punkar pasknäär - vastu päikest ja oksterägastikus


Veelkord pasknäär




Rähne oli metsas hulgaliselt. Suur-kirjurähn.

Pärast raja läbimist oli rammestus kehas, aga ega muidugi seekord päevauinakut ei võinud teha. Kraam autosse ja Tallinna poole minema, sihiga laevale jõuda. Veel eilegi oli reisiväsimus täiesti kontides. Ja ega sellega meie minitripid ei lõpe, juba mõne päeva pärast võtame ette Stockholmi! Seniks aga mina vedelen kodus ja kasutan oma kolme talvepuhkusepäeva. Tegelikult teen tõenäoliselt aiatöid ja vähendan meie musta pesu hunnikut... Aga võib-olla jõuan ka niisama õues päikese käes lebotada ja oma värskelt omandatud Brisingri lugeda.

Kena kevadet!

esmaspäev, 27. aprill 2009

Tagasi kodus

Nädalavahetus on edukalt mööda saadetud, ent praeguseks olen jõudnud alles pildid läbi vaadata ja blogi jaoks sobivad välja valida. Silm vajub vägisi kinni, seega pean paremaks mitte sellises olekus teksti produtseerida.

Ühe asja siiski veel ütlen enne magama keeramist - nii kui paariks päevaks ära lähen, on siin kõik lilled õide puhkenud! Maja ees sinetavad kirgaslilled ja tagaõuel on minu sügisesed sibulaistutused vilja kandnud - üksikud õrnlillad ja kollased krookused sirutuvad päikese poole. Ka tulbilehti tõuseb peenrast. Äge!



esmaspäev, 20. aprill 2009

Nagu actionfilmis

Pühapäeval tiirutas meie läheduses helikopter üsna pikka aega. Kõigepealt püsis suhteliselt lähedal päris pikalt paigal, seejärel keeras end minekule, tuli üle meie maja ja jäi siis vähe kaugemale ühe koha peale tiirutama.

Esiteks arvasime, et Mediheli tõttab kellelegi appi või et käib mingisugune torude pildistamine soojuskaameraga. Aga aknast piiludes selgus, et oli hoopis piirivalvekopter. Aki hüppas kiirelt õue pildistama ja mina passisin toast peale. Järgmiseks kimas tänaval politseiauto mööda. Sel hetkel võttis pisut kõhedaks, et millisel operatsioonil osalevad nii politsei kui piirivalve? Kas peaks ootama, et keegi pätt kargab õue ja tungib sisse..?

Hiljem uudiseid lugedes selgus, et politsei oli teinud läheduses puhumist ja üks auto oli plehku pistnud. Juhtumisi läheduses olnud piirivalvekopter kaasati taga-ajamisse. Mees oli peale lühidat sõitu auto peatanud ja jooksma pistnud. Umbes 40 minuti pärast saadi ta kinni. Inimesed olevat helistanud politseisse, et mingi higine mees lippab üle õuede. Täielik action ikka meie rahulikus linnaosas.

Aki pildid:


pühapäev, 19. aprill 2009

Metsvindi jälgedes

Nädalavahetus on olnud tegus. Kuigi ilmataat tembutas esmalt lumesaju ja teisalt külma tuulega, sai seda trotsides õues tiirutatud. Laupäeval tunnikese lähiümbruses (no üldse ei saanud linnukesi pildile) ja täna umbes neli tundi Vanhankaupunginlahti ümbruses. Vantaanjoki suubub seal merelahte, seega ootasime mõnusaid maastikke ja muidugi põnevaid linde.



Meie üllatuseks korraldati seal just täna kajakivõistlused. Ma mõtlesin ja uurisin googlest tükk aega, et mis selle ala nimi võiks eesti keeles olla, ent kärestikuaerutamisest või süstaslaalomist midagi paremat ei leidnud. Eks piltidelt saate nagunii aru, millega tegemist :) Pilte muide võib suuremaks klõpsata. Olen viimaks ometi taibanud, et need tasub blogi jaoks originaalsuurusest väiksemaks teha. Kui varem avanes klikkides kogu ekraani suurune pilt (ja suuremgi veel), siis nüüd ainult 800px lai, see peaks olema nüüd hulga parem.

Enne võistluste algamist jõudsime teha ka väikese ringi lähedal asuvas metsatukas looduserajal. Seal säutsus palju linde, üle kõige muidugi metsvint oma "siit siit siit metsast mitte üks pirrutikk" -lauluga. Kui veel paar nädalat tagasi ei olnud metsvindi laulu kuskil kuulda, siis nüüd on kõik puudesalud seda täis. Kuulsime ka faasani kriiksatusi ja seekord nägin minagi seda uhketes sulgedes lindu. Ka rähn lendas ringi ja toksis puid.


Ehitud musträstas


Seal ta on, oksterägastikus, ent siiski pildil!


Loodusrada viis läbi metsa ka mere äärde. Seal oli rannaroostikusse ehitatud laudadest teerada, mis lõppes puust onnis, kus olid veelindude jälgimiseks vaateavad. See oli hästi vahva! Linnud ei tundnud end ohustatuna ning tulid üsna lähedale. Suvel peale poegade koorumist võiks seda uuesti külastada, seal on kindlasti palju linde oma poegi koolitamas.




Uinak päikesepaistel


Sõtkapaar (inglise keeles muide goldeneye)


Lauk (soome keeles nõgikana :))

Seekord oli juba lihtsam linde määrata - linnuraamatu lappamisest on midagi ka kasu olnud! Vaadake muide ka Aki blogist head pildisarja lindudest :)

Süstaslaalom oli aga selleks ajaks juba alanud. Esiteks tulid mehed ja naised ükshaaval aja peale alla ning hiljem juba aja põhjal nelja võistleja rühmades. Veetemperatuur oli neli kraadi ning kuuldavasti oli sel aastal vett suhteliselt vähe. Igatahes laskumine paistis kohati üsna ohtlik olevat, mitmed käisid kajakiga vee all nii, et ainult põhi oli näha. See oli neile küll ilmselt üsna tuttav teema, suhteliselt oskuslikult keerati end jälle vee peale. Võistlus pakkus vaatajatele üllatusi, sest kiirevooluline vesi viis vahel võistlejad hoopis teises suunas, mida nad olid planeerinud. Kohati jäid nad jällegi pöörisesse kinni ja ei liikunud üldse edasi.












Start käis nii:


Whooaaa...


Plärts!

Muide varsti mul tuleb juba alaväärsuskompleks oma tavalise digikaameraga. Enamvähem iga teisel inimesel täna oli SUURE objektiiviga peegelkaamera kaelas. Mina siis sihtisin seal oma seebikarbiga linde ja sportlasi. Samas ma tean, et peegliga ma ei jaksaks jännata ja tõenäoliselt piltide kvaliteet ei muutuks nii palju, et see hinda väärt oleks. Ainuke asi, millest puudust tunnen, oleks hea zoomiobjektiiv, millega linnukesi sihtida.

Koju jõudes muidugi tuli jälle õudne väss peale ja pidi nagu tavaliselt korraliku päevauinaku tegema. See hakkab juba traditsiooniks muutuma, eks see on see vanus.. Teine mitte nii tore asi on mul peavalu, mis alati peale väljas müttamist välja lööb. Ja üldiselt muutub päris korralikuks lõhkumiseks. Ma tean, et ma ei kannata üldse tuult, seetõttu on mul alati sellise ilmaga nii müts kui ka kapuuts peas, aga ju siis neist ei olnud piisavalt abi. Ilmselt isegi päikesevalgus võimendab peavalu, ent seda vältida on juba raskem, kui ei taha ainult nelja seina vahel passida. Mul ka väike kahtlus, et pikemal kõndimisel lähevad pingesse nii selja- kui kaelalihased, mis ka asjale kaasa aitab. Siiski ei ole ma siiamaani välja mõelnud moodust, kuidas seda peavalu vältida. Trenn, müts ja päikeseprillid?

Järgmise nädalavahetuse plaanid tulid stiilis "time grabs you by the wrist, directs you where to go" (Green Day). Vanaisa läks viimasele teele ning ärasaatmine toimub laupäeval tema kodukohas Lõuna-Eestis. Ööseks suundume Otepääle Villa Ottiliasse ning ka pühapäeva veedame seal meelt puhates.

laupäev, 18. aprill 2009

Kuidas tänane päev algas

Täna oli ikka õuduste hommik. Komberdasin unise peaga magamistoast wc poole, kui midagi tundus valesti olevat. Köögiaknast paistis midagi valget ja värvid olid kadunud. Hõõrusin unesegaseid silmi ja vaatasin uuesti ja nii ta oligi - öösel lumi maha tulnud. Kurat!



Nüüd on sellest umbes pool ära sulanud, ent varjulised kohad on jätkuvalt valged. Protesteerin!

Muid plaane peale hommikusest šokist toibumise tänaseks veel pole. Ei ole ka meest ega autot - Aki läks päevasele pildistamisretkele/-kursusele Kirkkonumme kanti. Igatahes olen ma vaadanud pirukaraamatust ühe hea retsepti ja varunud tarvikud külmkappi - õhtupoole läheb küpsetamiseks :P

esmaspäev, 13. aprill 2009

Nuuksio fail

Pähh, tänane Nuuksio visiit oli täielik FAIL. Esiteks räigelt külm oli. Või mis te arvate sellest, kui ilmateade lubab päevaks +10 kraadi, aga termomeeter näitab jätkuvalt ainult +2?
Teiseks linnulaulu kuuled ka rohkem meie tagaõuel kui seal looduskaitsealal. Ainuke liik, mille esindajaid (liiga) mitu korda nägime, oli kidius irritatus. Ehk siis need lastega pered, kes tulevad väikeste pätakatega metsa jalutuskäigule. Kujutage ette, jalutad rahulikult metsarajal, taustal kohiseb kevadine oja ja paar linnukest säutsuvad kõrgel puudes, kui äkki kostab eespoolt UUÄÄÄÄUUU. Aargh!
Mitte et metsad peaksid ainult minule kuuluma, aga ma kuidagi üldiselt ootan sealt vaikust ja rahu.

Kolmandaks, nagu juba varemgi mainitud, minu fotokas ei ole eriti kasutuskõlbulik sellise pilvise ilmaga, ilma statiivita. Nii et õnnestunud piltide arv = 0.

Ainuke meeldiv osa retkest oli koju jõudes kuum saun, mõnusalt soojenesid kondid üles. Aki lippas veel lähiümbrusse pildistamispäeva päästma, lootusega taas mõnele faasanile või jänesele pihta saada. Mina mõtlen, et peaks aiatööd ette võtma ja ülekasvanud metsviinapuu tagasi lõikama. Eks näis kas õnnestub end veel täna liikvele peksta ...

Edit kell 19:55
: Eks ta ole, käi Nuuksios ja teab kus veel.. ent päeva parim and ootab otse koduõuel. Kohalik punarind võrgutab tsikke:



Siuts säuts


SIUTS SÄUTS

laupäev, 11. aprill 2009

Kukhurako sekuwa

Ma olen pidevalt hädas pealkirjade väljamõtlemisega. Täna otsustasin originaalitseda ja panna sellise pealkirja, millest keegi midagi aru ei saa! See on nepaali keeles ja tähendab jogurtis marineeritud kana vist, igatahes see oli minu tänase lõuna nimi. Käisime Katajanokkal nepaali restoranis. Ka varem oleme seal einestanud, nimelt aasta tagasi minu sünnipäeval. Nepaali köök on üks minu lemmikutest - maitsvad lihatoidud (kana ja lammas näiteks), kuid mitte liiga tuliselt maitsestatud.

No enivei, söömise lisaks pidime muidugi nii ilusa ilma puhul tegema ka viimasel ajal juba "kohustusliku" pildistamistuuri. Kui enne lõunat oli ilm ilus ja suhteliselt soe (no mingi kümme kraadi ehk, teil seal lõunas vist ammu juba soojem...), siis pärast hakkas merelt puhuma külma tuult, vee peale tõusis tihe udu ja temperatuur langes vaid nelja plusskraadini. Ma olin esimest korda kevadise jakiga väljas, no ilgelt külm hakkas.

Pühade ajal oleme seega eriti tublilt ja tõhusalt väljas ringi liikunud, mulle tundub et pildistamine on selles mõttes üsna tervislik hobi :) Mulle muidugi värske õhk mõjub tuimestavalt, koju jõudes tikub uni vägisi peale ning kallan alati tunnikese und.
Homme on ringikappamises puhkepäev, läheme päeval Aki vanemate juurde lihavõttelammast nautima. Esmaspäeval on ilmselt ees eelmises postituses mainitud Nuuksio, ent seekord enam mitte päikesetõusu ajal ...
Toredaid munadepühi kõigile!









Ja lõpetuseks, kas keegi on kinda kaotanud? :)

reede, 10. aprill 2009

Linnujaht

Nii kui nägime, et pühadeks lubatakse ilusat ilma, suundusid mõtted kohe pildistamise peale. Kordki oleks aega päevavalguses teha väike väljasõit, et poleks vaja piirduda vaid lähiümbruskonnas ringi kõmpimisega. Esiteks tuli meelde Nuuksio - rahvuspark Espoos. Ent kuidagi jäi sellenädalasest lähimetsas jalutamisest mulje, et praegu veel on liiga varajane kevad selle jaoks. Nuuksios on tõenäoliselt veel lund ning suhteliselt vähe loomi ja linde ringi silkamas.
Teise variandina tuli meelde Helsingi mereäärne park Kaivopuisto pisikeste saartega kohe ranna ääres. Selle valisimegi. Ent millal minna? Mul oli mingisugune imelik idee, et linnud muutuvad aktiivseteks kohe peale päikesetõusu, ehk seega peaksime väljuma sellal. Mõeldud - tehtud. Paraku päike tõuseb juba üsna varakult ...

Täna hommikul äratas mobiil meid seega kell viis. PISUT väsind olek oli, ent nagu Aki ütles - me ei suutnud ühtegi pädevat vabandust välja mõelda, miks mitte minna. Niisiis kiire dušš, kohvi näkku ja teele.



6:15 olime Olümpiaterminali kõrval parklas. Väljas oli üsna pime ning minu fotokas muidugi sellises valguses eriliselt head tulemust ei anna. Siinkohal pean mainima, et kogu pildistamisreisi ajal eriliselt valgeks ei läinudki. Ilm oli pilves ning sooja mõned hädised kraadid. Startisime rahumonumendi kõrvalt. Monument on muide "püstitatud aastal 1968 Soome rahva poolt sümboliseerimaks rahumeelset kooseksisteerimist ja sõprust Soome ja Nõukogude Liidu vahel".



Oli mis ta oli, jätkasime oma teed Kaivopuisto poole. Käisime pargis asetseval künkal, kust paistis kätte kohe ranna ääres asuv Uunisaari. Sealne valgustatud maja kutsus meid lähemale ning see oli õige liigutus! Üle silla jalutades nägime kõigepealt parte, need linnud on muidugi alati igalpool kohal. Järgmiseks peaaegu et komistasime murul einestava valgepõsk-lagle otsa. Tema end meist häirida ei lasknud, mugis edasi ja jalutas muudkui lähemale. Oi milline klõpsimine käis... :)








Aga see oli alles algus. Järgmisena nägime luiki ning muid ebamääraseid veelinde, kelle nime veel saarel olles ei osanud määratleda. Koju tulles läks muidugi lahti "Suomen ja Euroopan linnut" ja "Eesti elusloodus" lappamine ja liikide otsimine :) Tulemus on siis siin:

Merisk




Jääkoskel


Hahk


Nende lisaks muidugi tavapärased kajakad ja varesed ning veelindudest sõtkas. Nägime ka laukade parve, ent mustad valge otsmikuga linnud olid pildistamiseks kahjuks liiga kaugel.

Peale paaritunnist müttamist olime suhteliselt jääs ning võtsime kursi auto ja kodu poole. Plaan oli veel peale pildistamist minna kuhugile mõnusat hommikusööki nautima, ent puhkepäeval kell kaheksa oli kogu linn täiesti välja surnud. Kasutusele tuli võtta varuvariant - bensiinijaamast apelsinimahla ning paar äsja küpsetatud saiakest kaasa ja koju nautima. Küll maitses hea! Mina keerasin peale seda uuesti magama ning võtsin unevõlast paar tundi tagasi :) Mõnus päev igatahes. Lõpetuseks veel mõned hommikuse Helsingi vaated.