Aroonia-sõstramahl

Kuna selle aasta saadused on peale tulemas, on aeg sügavkülm eelmise aasta varudest tühjendada. Paljudele pole see kindlasti enam probleemiks, aga mina tunnistan üles, et mul oli veel karbitäied arooniaid ning pisut punaseid sõstraid järel. Eriti arooniaga ei ole ma osanud midagi peale hakata.

Nüüd võtsin end lõpuks kätte ja otsisin internetiavarustest retsepte. Kohaliku ajakirja netilehelt leidsin sellise mahlaretsepti, kus ei pidanud aurutamisega tegelema. Kohandasin seda pisut endale sobivamaks ja panin sekka nii arooniaid kui sõstraid, sest nagu olen lugenud, vajab aroonia kõrvale mingisugust hapumat maitset. Tulemus sai selline:



Aroonia-sõstramahl

500 g arooniat
500 g punaseid sõstraid
1 l keevat vett
500 g suhkrut

Pane marjad terasest potti ja kalla keev vesi peale. Lase ööpäev toasoojas seista. 
Kurna seejärel segu ja pressi marjadest vedelik välja. Soovitus oli seda marli abil teha, aga mul seda polnud, nii et suuremat sorti sõel ja puidust nui kõlbasid marjade tampimiseks kenasti - ei tulnud üldse palju sodi läbi.
Lase vedelik keema ja lisa suhkur. Kalla valmis mahl klaaspudelitesse.
Morsi tegemiseks kasutasin vist umbes suhet 1:5, aga tundub, et võiks veel kõvasti lahjematki teha. Üllatavalt hea sai - kartsin aroonia tugevat maitset, aga sellest oli järel vaid mahe mälestus.

Kiivitaja ja rukkirääk

Viimasel ajal on meil üle tee niidult kostnud regulaarset kriiksumist. Tavaliselt algab see hilja õhtul, aga vahel lastakse meil ka päeval seda imepärast üleskeeratud mänguasja meloodiat kuulata.
Paremini ei oskagi seda kirjeldada, ja kuna oma kõrv on kuningas, siis siin on link Loodusheli leheküljele, kus heli kenasti olemas.

Sõber rukkirääk teeb seda häält - no kuidas ta jaksab? Õnneks jääb magamistuba teisele poole maja, nii et vähemalt und see omapärane linnulaul ei häiri.

Ühel päeval kuulsime ka teistsugust linnukisa. Esmalt ei saanud arugi, mis toimub. Siis nägin, et sealsamas niidu kohal tegi laperdavaid tiire mingisugune lind. Teleobjektiivi abiks võttes oli näha kiivitajat. Peagi märkasime ka teist samasugust. Ilmselt teevad juba paane soojale maale kolimiseks.

Ühe pildi sain kiirustades tehtud:

Tosca Savonlinna ooperifestivalil

Sellesuvise mökkireisi lõpuks sõitsime Savonlinna, et sealset ooperifestivali väisata. Savonlinna on pisike linn Helsingist neljatunnise sõidu kaugusel, Soome idaosas. Järvede keskel asuv linn ärkab ellu suvel ja tõmbenumbriteks on loomulikud maasikaid, praetud muikkud ehk rääbised ning lörtsy - kohalik liha või moosiga täidetud pirukas, mida ma kahjuks pole ikka veel maitsnud.

Lisaks kohaliku keskturu andidele on Savonlinna tuntud suvise kultuuriprogrammi poolest. Nimelt on juba aastakümneid Olavinlinnas (ehk Olevi linnuses :)) toimunud igasuvine ooperifestival. Programmis on nii kohalikud kui ka külalisesinejad ning festival kestab lausa kuu aega - etendusi on igal õhtul. Sel aastal olid kavas näiteks Lõbus lesk, Figaro pulm, Boris Godunov, Tosca ja La Traviata.

Olevi linnus ning ooperikülastajad sinna riburadapidi sisenemas:



Meil olid piletid Puccini Toscale. Sisenesime linnusemüüride vahele koos umbes kahetuhande muu külastajaga (tasub seega suhteliselt varakult kohal olla). Kuulujutud jahedast õhust müüride vahel olid liialdatud: inimesi oli selline mass, mis kütaks ka suurema halli soojaks. Müürid kõrguvad igast suunast ning riidest katuse alla moodustubki peaaegu nagu sisehall. Koos pääsukeste pesadega - nende laul kostis muide ka ooperiaariate vahele.

Tosca oli melodramaatiline ooper, mille storyline'ist võiks vist lausa George R.R.Martin oma Troonide mängu jaoks inspiratsiooni saada - nimelt kõik peaosalised surevad lõpuks ära. Kärsitu inimese jaoks ehk pisut pikaldane, aga elamusena siiski põnev ja eriti suurt rolli mängib siin muidugi ka massiivne linnus etenduste toimumispaigana.

Külastajatele soovitan käekotti varuda veepudeli (sest tõesti palav hakkab - ja kes see jaksab vaheajal puhvetijärjekorda joosta). Ühel ilmselgelt kogenud festivalikülastajal oli seljakotti pakitud lausa pisike shampus plastmassist klaasidega, soolased küpsised juustuga ning shokolaadikoogi tükid, mida ta siis vaheajal koos oma kaaslasega müüril nautis. See oli küll täielik ettevalmistumine. Hoolimata sellest, et oma söök-jook polnud muidugi lubatud :) Aga ega keegi ei kontrolli ka, nii et profid kasutavad selle võimaluse ära.

Ooper lõppes enne kümmet õhtul ja õnneks oli just sel päeval ilmaga vedanud - vihmapilvi polnud kuskil. Jalutasime imelist suveõhtut ja päikeseloojangut nautides läbi linna öömaja poole, võttes siiski veel välikohvikust väikse eine: mina mekkisin värsket suitsukalasalatit ja Aki kohalikku bravuuri - praetud muikkusid. Päris tore oli. Hakka või mõtlema, kuidas järgmisel suvel sinna minekut korraldada ...

Piparmündist

Piparmünt vohab kenasti. On aeg midagi lehtedega ette võtta.
Osa panen kindlasti kuivama. Neid on kindlasti hea sügisel tööle kaasa varuda ja pealelõunal värskendav tassike teed keeta. Aga mida värsketest lehtedest valmistada?



Googeldasin ja leidsin jazzino blogist piparmündisiirupi retsepti. Milline tore idee, tuligi see jalamaid käsile võtta.

Esimese satsi jaoks hakkisin tagasihoidlikult vaid peotäie piparmündilehti ning kuumutasin potis 2dl vett, millesse segasin 2 dl suhkrut. Lisasin piparmündilehed, keetsin veel hetke ning jätsin siis pooleks tunniks seisma.

Segu podiseb pliidil:



Peale kurnamist oligi siirup valmis. Maitses nagu korralik köharohi :) Kavatsen seda esmalt kohvi sisse proovida - kas tuleb mint coffee või hoopis midagi muud?

Siirupit sai sellest kogusest muidugi vaid tilgake, aga lehti on aiamaal veel ootamas.



Teise peotäie lehti keetsin lihtsalt teeks, panin törtsu mett sisse ja jahutasin maha. Kannutäis head värskendavat jooki kohe külmkapist võtta:

Porgand, millesugust poest ei leia

Nädalavahetusel olid meil kallid sõbrad külas, polnud seega mahti blogida. Jalutasime nende lastega metsa mustikale ja korjasime magustoiduks väiksed topsitäied marju. Mustikaid oli kõvasti - kui viitsimist on, tasub nüüd korjele suunduda. Eks Eestis muidugi on vast ammu juba hooaeg?

Majatagused metsvaarikad hakkavad samuti valmima, sel aastal on neid nähtavasti üsna korralikult. Hakkan lausa vaikselt kaaluma, et jätan neist osa alles. Ma ei tea, kuidas aiavaarikaga lood on, aga metsvaarikas levib meil siin väga jõudsalt, nagu umbrohi. Okkalisi võrseid tõuseb igalt poolt. Kevadel tegin esimest korda proovi - lõikusin osadel metsvaarikapuhmastel eelmise aasta oksad maha ja tundub, et sellest oli kasu - neil puhmastel on pisut suuremad marjad. Hakka või tõesti metsvaarikat kultiveerima.

Mõtlesin, et uurin eelmise aasta blogipostitustest, kui hiljaks sel aastal köögiviljad külma suve tõttu jäävad. Ja avastasin, et olukord pole üldsegi hull, enamvähem samas graafikus on kõik. Herned hakkavad vaikselt valmima, suhkruherneid võib juba krõbistada, esimesed suvikõrvitsad paisuvad - eelmisel aastal sai viimaseid alles augusti alguses. Ilmselt oli sel aastal soe ja varajane kevad, taimed said varakult maha.
Ainult tomatite pärast on mure - kõik puha rohelised veel. Homme proovin tomatil ladvad maha lõigata, eks näis, kas aitab.

Porgandid hakkavad samuti valmima. Sel aastal on nad mul küll eriti kehvalt idanenud. Aga vähemalt stiilipunkte saavad nad küll. Igal aastal on mul üks-kaks mitmeharulist olnud.

Uued õied aias

Kuigi olime kodunt ära vaid neli-viis päeva, oli aias sellal jälle üht-teist toimunud. Näiteks esimene päevalilleõis on avanenud. See on madal sort, nimeks Paquito:



Nüüdseks on ka kõik kevadel ostetud potipriimulad uuesti õide puhkenud. Nende värvikirevad õied on peenras kuidagi ebaloomulikud, aga las olla:



Kevadel tehtud jaapani enelaste 'Little Princess' nõlvak õitseb. Ja ma vaatan pildilt, et pean jälle kitkumisega tegelema ...





Raudrohi 'Paprika' õitseb, sellest hoolimata, et kits käis on neid pisut nosimas käinud:



Eelmisel aastal istutatud kukesaba 'Robert' on teinud palju õisikuid, aga kasvult on ta minuarust sel aastal palju madalam kui ostutaimena:



Esimene sügisheleeniumi 'Moerheim Beauty' õis on avanenud:


 
Sel suvel aias mütates olen arusaamisele jõudnud, et pean tuleval talvel veel kõvasti planeerimisega tegelema. Hetkel on mul näiteks väga vähe juuni lõpu - juuli alguse õitsejaid. Samuti tuleks veel paremini läbi mõelda lillede paigutus peenrates. Praegu olen lihtsalt enamvähem pannud mulla- ja valgusenõudlikkuse osas samalaadsed taimed samasse kohta maha, aga omavahelist sobivust või õitsemisaegu pole absoluutselt uurinud. Lihtsalt nii palju on aianduse osas mulle uut, et ei suuda kõiki sada asja kohe klappima saada.
Aga küll kuidagi kujuneb - ja planeerimine on ju ka pool rõõmu :)

Mikkeli pargid ja aiad

Suvilast tegime väljasõidu lähedal asuvasse Mikkeli linna, et sealsete parkide ja aedadega tutvuda. Esimene sihtkoht oli Mikkelipuisto, kus võib uurida erinevate firmade ehitatud näidisaedu. Mina hoidsin loomulikult pilku peal erinevatel taimedel, et koduaeda ideid saada. Samuti vahtisin unistavalt kasvuhooneid - sellist meil ju veel ei ole.









Pojengid ja roosid õitsesid:







Järgmiseks suundusime praktiliselt Mikkelipuisto kõrval asuvasse Kenkäverosse. See suurepärane suvine sihtkoht toimib endise pastoraadi hoonetes. Kenkäveros on nii pisikesi käsitöökauplusi, disaintoodete pood, kohvik, restoran, pagaritöökoda kui ka suurepärane aed.

Vaade restorani juurest alla aiale:



Aias kasvasid nii püsikud kui ka köögiviljad - viimased loomulikult restorani tarbeks:



Vaibad salatipeenra kattena:




Taimed olid hästi tähistatud ja nii veetsingi enamuse ajast nii taimedest kui ka siltidest pilte klõpsides, et siis kodus veel täpsemalt neid guugeldada ja oma aeda sobivust hinnata:







Lõunaks proovisime Kenkävero gurmeeburgereid, mis osutusid väga maitsvateks ning õhtuks ostsime pagaritöökojast kaasa paar saiakest. Siis veeresime oma täis kõhtudega Tertti mõisasse.

See oli ideelt üsna sarnane sithkoht - endises mõisas toimib õdus hotell, kohvik, restoran ning paar poodi.








Müügil oli muuhulgas kohalikke tooteid:



Detail poe sisekujundusest:



Tertti ürdiaed:



Aiahuvilistele on mõisas huvitav vaatamisväärsus - paksude kivimüüride vahele peidetud aed. Müüre on pisut näha alumisel pildil:



Kahjuks oli sellega võimalik tutvuda vaid giidi juhatusel pühapäeviti kell 15. Seekord ei sobinud see meie graafikusse, nii et piilusin vaid uudishimulikult müüri vahelt aeda ja tegin paar klõpsu:





Sellega oli meie tuur Mikkelis lõppenud. Põnevaid kohti oleks olnud veelgi, aga kuna Aki ilmutas juba väsimuse märke (burgeri ja kohviga meelitamisest hoolimata), otsustasime tagasi suvilasse sõita. Jäin päevaga väga rahule ja julgen nii Tertti mõisat kui ka Kenkävero soojalt sinnakanti juhtunutele soovitada.

Tagasi kodus

Olemegi suvilast tagasi. Kassidele pai tehtud ja aed üle vaadatud. Kuidas siis oli? Ütleme nii, et puuke (no kellele on neid elukaid vaja, võeh!) ja vihma oleks võinud vähem olla. Paaril õhtul sai suvilas sauna terrassil tekki mähituna istutud ja sellist pilti imetletud:






Õnneks Mikkelis aedu uurides ja Savonlinnas ooperit nautides oli tiba parem ilm - mitte küll eriliselt soe, aga vähemalt ei sadanud. Pealegi seltskond oli hea ja vaatamisväärsused samuti! Vaatangi peagi roadtripi pildid üle ja kirjutan neist ka lähemalt.

Lõpetuseks aga pilt linnust, kelle osavat sukeldumist ja müstilisi hüüdeid oli meil suvilas au jälgida. Järvekaur:

Kraamimine jätkub

Sorteerimine on tasapisi edenenud. Riided, kingad, kotid, sallid, sokid - kõik on läbi vaadatud ja Marie Kondo nõuannete järgi otsustatud, millest loobuda ja millest mitte. Järgmine samm on raamatud ja kõikvõimalikud paberid. Ja siinkohal läks asi keeruliseks.

Raamatute sorteerimine täna hommikul:



Juhtnööride kohaselt tõstsin kõik raamatud põrandale ja proovisin iga teose juures otsustada, kas see toob mulle rõõmu või mitte. Pean tunnistama, et tegin sohki. No mitte ei raatsinud kõikidest sellistest raamatutest loobuda, mil mulle enam suurt tähendust ei ole. Osa on olnud mulle teatud hetkel olulised ning mõnedega seoses on häid mälestusi. Kui riiete osas ma tean, et taaskasutusse viies saavad need kellelegi teisele selga, siis eriti eestikeelsete raamatute osas oli probleem suur - siin ju neid ilmselt keegi kokku ei kogu ja edasi ei anna.

Seevastu soome- ja inglisekeelsed teosed said hõlpsasti taaskasutusse sorteeritud ning osa (näiteks vananenud õpikud) läksid lihtsalt vanapaberiks. Aga korralikku ja head raamatut ei tõuse käsi ära viskama, tee mis tahad. Nii mul nüüd ongi hunnik raamatuid toanurgas virnas ootamas, et ma midagi nende osas välja mõtleks.

Homme aga jätan kraamimise täiesti tahaplaanile. Pakime kompsud kokku ja läheme mõneks päevaks suvilasse ning samuti sealkandis toimuvale ooperifestivalile. Loodan, et seal tuleb ka kauaoodatud puhkusemeeleolu. Hetkel on nimelt pigem kerge paanika, et esimene puhkusenädal on peagi lõpule jõudmas ning kodus istudes on kukil ikkagi ainult tegemata tööd - nii toas kui aias. Kuigi mulle meeldib siin tegutseda (ja lõpuks ometi on selleks ka aega!), on nüüd vaja hetkeks kõigest eemalduda.

Kivistö elamumess, osa III

Messijutu osas tõmbab see postitus otsad kokku. Siin on toad ja nurgad, mis varasematesse kategooriatesse ei sobinud, ehk siis pildikesi siit ja sealt.

Esmalt rõdu, mille põrandal oli päris muru (ilmselt mingisuguse kummimati peal):



Ning punane sahver:



See oli tuntud meigikunstniku kujundatud tuba, funktsiooni ei oskagi täpselt arvata:





Põnev riiul:



Ägedad postrid:





Suur linnukleebis lastetoa seinal:



Kutsuv diivan:



Hubane nurk tugitoolidega:



Õitevahus tuba:



Ja siin midagi tumedamat, kuigi muidu üsna sarnases stiilis kui eelmisel pildil:



Geniaalne laste mängutuba:



Ja voodi laheda öökullipadjaga:



Seda vist nimetatakse French country -stiiliks?



Ja ongi elamumessi piltidega kõik. Järgmisel aastal toimub mess Seinäjoel ehk siis üsna kaugel. Aga selleks ajaks ongi meil kindlasti juba remont valmis ja pole vaja enam inspiratsiooni koguda, või kuidas? :)